Arhitekt on loominguline töötaja, kes mõtleb välja ning projekteerib maju ja muid ehitisi. Arhitekti ülesanne on see, et kõik ehitised – elumajad, ühiskondlikud hooned, kauplused, vabrikud jne – oleksid välimuselt esteetilised, ehitatud otstarbekalt ja turvaliselt ning sobiksid ümbritsevasse keskkonda. Arhitekti töö on vastutusrikas, sest arhitektuuri hinnatakse mitte ainult kui üht kunsti- ja kultuuripärandi valdkonda, vaid ka kui ühiskonnale osutatavat professionaalset teenust ehitatud keskkonna kujundamisel. ^[8]

Arhitektuuri konservaator on spetsialist, kes tegeleb objekti ülevaatuse, uuringute ja mõõdistusega ning töötab välja konserveerimis-restaureerimiskava. Ehitatud keskkonnast moodustab arvestatava osa arhitektuuripärand ning arhitektuuri konservaatori põhiline ülesanne ongi kultuuripärandi väärtustamine eesmärgiga säilitada see praegustele ja tulevastele põlvkondadele. Arhitektuuri konservaator oskab leida ja kaasata kõiki kättesaadavaid infoallikaid uuritava ajaloolise hoone, ansambli või paiga kohta. Ta tunneb ära juhtumid, mis vajavad asjatundjate sekkumist (seinamaalingud, skulptuurid, esemed jms). ^[8]

Sisearhitekt loob esteetiliselt tervikliku interjööri ning kavandab ruumipaigutuse koos mööbli ja sisustuselementidega. ^[9] Sisearhitektuuri valdkond on pidevas muutumises tänu sellele, et muutub keskkond inimeste ümber: kui tihedalt me koos elame, kui sageli vahetame elu- ja tööpaika, millist ruumi vajame töötamiseks, kuidas linnas ringi liigume jne. Kui muutub keskkond ja muutuvad tingimused, tekivad inimesel – sisearhitektitöö lõpptarbijal – oma ruumi suhtes aina uued ootused ja vajadused. ^[10]  Vanu ajaloolisi hooneid projekteerides püütakse (ka interjööris) säilitada olemasolevat, väärtustades vana ja autentset. Siseviimistlusmaterjalide valikul saab kasutada loodushoidlikke ja keskkonnasäästlikke materjale. Sisustust valides pannakse rõhku kvaliteetsele, aegumatule, ajas vastupidavale mööblile ja detailidele. Põhimõte, et vähem on rohkem, kehtib ka sisustuses. ^[11]

Maastikuarhitekti töö eesmärk on maastiku kui välise ruumi terviklahenduse väljatöötamine. Objektiks on maastik ehk kogu väline ruum. Maastikuarhitekt kavandab meetmeid ja tegevust keskkonna edendamiseks, planeerimiseks, loomiseks või taastamiseks, võttes sealjuures arvesse sotsiaalseid, majanduslikke, tehnilisi, ohutuse, keskkonnasäästlikke ja ökoloogilisi aspekte. ^[12] Ta osaleb meeskonna liikmena ka maa- ja veealade, linnade ja teiste asulate ruumilise keskkonna planeeringute koostamises. ^[12] Näiteks võib olla maastikuarhitekti ametinimetusena kajastatud ka ruumilise keskkonna planeerijat, kellel on osaline seos linnaruumi planeerijaga.

Eestis ei ole võimalik, kuid mujal maailmas saab õppida staadioniprojekteerijaks (stadium designer), kes projekteerib hooneid ja rajatisi, mis hõlbustavad suurte rahvahulkade voolavust, tagavad kõikjal spordi- või meelelahutusürituse nähtavuse ning pakuvad ostu-, tualeti- ja toitlustusvõimalusi. Kujundusnõuded varieeruvad märkimisväärselt sõltuvalt spordi või meelelahutuse tüübist.

Niisamuti varjete projekteerija (emergency shelter designer) kasutab oma teadmisi ja oskusi konstruktsioonide ja materjalide kohta olukorrale sobivate varjualuste kujundamisel, aitamaks neid, kes on kaotanud oma kodu sõja või loodusõnnetuste tagajärjel. ^[5]

Nende kahe ameti puhul ei ole Eestis piisavalt tööd ja seetõttu neid siin ka ei õpetata, kuid maailma mastaabis on tööpõld lai. Insener ei peaks piirduma üksnes oma kodumaa kui potentsiaalse tööpõllu vaatamisega.